"Kui ma olin laps, olid kõrged kontsad minu jaoks vaid unistus. Iga kord, kui kannan oma ema sobimatuid kontsakingi, on mul alati soov kiiresti suureks saada, ainult nii saan kanda rohkem ja paremaid kõrgeid kontsi, oma meigi ja ilusa kleidiga, see on see, mida ma pean suureks kasvamiseks.
Keegi ütles, et see on traagiline kontsa ajalugu, ja teised ütlesid, et iga pulm on kõrgete kontsade areen. Ma eelistan viimast metafoori."
Tüdruk, kes kujutas ette, et saab igatseva südamega oma täisealiseks saamise tseremoonial seda ühte punast kõrget kontsa kanda, pööras end ümber, ümber, ümber. 16-aastaselt õppis ta kõrgeid kontsi kandma. 18-aastaselt kohtas ta õiget meest. 20-aastaselt tahtis ta oma pulmas viimast võistlust.
Ta oli teisel korrusel, kuid tema kõrge konts jättis esimesele korrusele. Võttis kõrge kontsa ära ja nautis selle hetke vabadust. Järgmisel hommikul pani ta jalga oma uue kõrge kontsa ja alustas uut lugu. See pole tema, vaid tema jaoks.
Ta on alati armastanud kingi, eriti kõrgeid kontsi. Riided võivad olla helded ja inimesed ütlevad, et ta on elegantne. Samuti saab riideid kinni siduda ja inimesed ütlevad, et ta on seksikas. Kuid kingad peaksid olema täpselt sobivad, mitte ainult istuma, vaid ka rahuldama. See on omamoodi vaikne elegants ja naiselik sügav nartsissism. Nii nagu klaassuss on Tuhkatriinu jaoks ette valmistatud. Isekas ja edev naine ei saa seda kanda isegi siis, kui varbad on ära lõigatud. Selline delikatess on ainult hinge puhtuse ja rahulikkuse jaoks.
Ta usub, et sellel ajastul võivad naised olla nartsissistlikumad. Täpselt nagu ta võttis toona kõrge kontsa maha ja pani jalga uue kõrge kontsa. Ta loodab, et lugematud naised saavad oma piiramatute ja hästiistuvate kontsadele astudes jõudu.
